Eesti fosforiidipärand: kasumipotentsiaal või lõputu kuluallikas?
Kas Eesti fosforiidimaardlaid on võimalik kasumlikuks muuta ilma plaanimajanduse, lõputute riiklike toetuste ja diktatuurita? Maardu arenduste ajalugu pole sellele küsimusele veel selget vastust andnud.
Meie ühiskonnal on fosforiidisõja trauma. Aga trauma puhul me ju ei unista sellest, et tardume igipõlisesse ohvri rolli, kirjutab füüsik ja ettevõtja Andi Hektor.
Vene ärimees müüs oma Ida-Virumaa residentsi ära kümneid kordi odavamalt. Paguluses viibiva Peterburi ärimehe lossi hakkas kasutama Eesti riigipea, kellele selle „kinkisid“ kohalikud töösturid. Täna tõotaks selline süžee meediaskandaali ja kahtlusi hämarates skeemides, kuid 1930. aastatel juhtus kuulsa Oru lossiga just nii.
1939. aasta kevadel, kui Euroopa kohale kogunesid tormipilved ja maailmajagu tardus suure sõja ootuses, andis Eesti kiirkorras välja esimesed riigisisesed laenuvõlakirjad, võlg aga jäigi ajalooratta pöördudes tagasi maksmata.
Ettevõtja, Marie Curie õpilane, eksiilvalitsuse minister ja kirjanik Oskar Lõvi oli inimene, kellel õnnestus 1930. aastatel kiusliku Nõukogude võimuga Eesti piimatoodete ekspordis kokkuleppele saada. Punaarmee tulekuga sai Lõvist aga uute kommunistlike peremeeste verivaenlane.
Aasta lõpu lähenedes vaatavad paljud ettevõtjad tavapärasest tähelepanelikumalt ettevõtte tulemusi ja pangakonto seisu. Kui aasta on olnud hea ja kontole on kogunenud raha, tekib loomulik küsimus. Kas jätta raha ettevõttesse puhvriks või panna see investeeringuna tööle? Ja kui ettevõte otsustab investeerida, kas teha seda oma raha eest või kasutada pangalaenu, liisingut või muud finantseerimislahendust? Sellest annab ülevaate Luminori ärikliendihaldurite juht Mari-Liis Stalde.