Läti peaministri idee järgi saaks raskustes kodulaenuvõtja loovutada laenuga soetatud korteri või maja pangale ning ta oleks võlaorjusest vaba - tema vastutus piirduks vaid (praeguseks drastiliselt odavnenud, nt Riias suisa kuni 70 protsenti) tagatisvara maksumusega. Veel enam - et inimene päris kuuse alla ei satuks, tuleb talle ka odavam eluase vastu pakkuda.
Toimetulekuraskustesse sattunute abistamine on riigi, mitte panga asi. Riik - omavalitsus - peab seisma hea selle eest, et neil oleks võimalik üürida eluase, et lapsed söönud-riides-koolitatud.
Laenuvõtjailt ei tohi kogu vastutust panga kaela veeretada, lõpuks panid nad ise käed laenulepinguile alla. Raskustesse sattunute võlast vabastamine on ebaõiglane teiste laenuvõtjate suhtes, kes oma kohustusi suurte pingutustega siiski täidavad.
Sellised kingitused soosivad eeskätt kinnisvaraspekulante. Jäävad nood laenuga hätta, viivad piltlikult öeldes võtmed panka ja on taas priid võtma laenu teisest pangast, et soetada uut kinnisvara, nüüd juba võileivahinna eest.
Pooleldi nagu laenuamnestia, ja seda läbiviiv riik kaotaks teiste riikide, rääkimata siis finantsasutuste silmis usaldust. Kuigi rootslased on kinnitanud, et käsitavad Baltimaid oma koduturuna ning raskustest hoolimata pole neil siit kavas lahkuda, annab ometi selline laenuamnestia argumendi pankadele tõmmata end Baltimaadest tagasi.
Uhke on valitsejail näidata end rahvale heategijana, kuid selline heategu maksab palju. Maksavad selle eest mitte pangad, nagu idee levitajad püüavad näidata, vaid ülejäänud kliendid.
Juhtkiri: Ninanips pangale, klient maksab ikka
Autor: 1706-aripaev