Samas pole Eesti ainult Tallinn ja teised suuremad linnad, lisaks levikvaliteedi parandamisele tõmbekeskustes on Elisa pidevalt ehitanud uusi tugijaamu maapiirkondadesse. Jõuline leviala on tähtis eelkõige seepärast, et tagada võrgu vastavus kaasaegse interneti oodatavale kiirusele. Milleks mobiilne internet, kui seal ei ole võimalik normaalse kiirusega lapata isegi tekstilehekülgi, videote vaatamisest rääkimata?
Seega on andmeside kiirus olnud viimaste aastate telekomituru esmaprioriteet. Lähima kolme-viie aastaga kaetakse kiire internetiga kogu Eestimaa. Küsimus on vaid selles, kuidas see saavutatakse. Vaadates praeguseid arenguid, joonistub välja kaks, juba eelpool mainitud erinevat lähenemist. Ühelt poolt EMT, kes on keskendunud võimalikult laiaulatuslikule, kuid samas hõredale võrgule, mis tagab tavaliselt rahuldava välislevi. Ning teiselt poolt Elisa, kes on keskendunud maksimaalselt tihedale võrgule, mis tagaks hea side ka sisetingimustes.
Turul käib võitlus kvantiteedi ja kvaliteedi vahel. Kaubandusest paralleeli tuues, võrreldes Selverit ja Säästumarketit: üks on valikus kvaliteetsem, kuid poode pole nii palju, teine jälle on katnud terve riigi poevõrguga, kus kvaliteet pole esikohal.
Kõigest kümmekond aastat tagasi tundus, et mobiiltelefoni peamine mõte on võimalus olla liikuv, tabatav väljaspool kodu, kontorit, siseruume. Praegu tehakse 70 protsenti mobiilikõnedest siseruumides - mobiiltelefon on asunud täitma lauatelefoni rolli. On tõenäoline, et lähitulevikus kasutatakse ka mobiilset internetti enamjaolt just sisetingimustes. Et kliendid ei pettuks M-internetis, peab juba stardihetkest pakkuma kõneleviga võrreldavat internetilevi siseruumides.
Ajaloo ümberkirjutamine võib olla emotsionaalselt valus, sellega lüüakse enamasti uppi väljakujunenud arusaamad. Samas pole võimalik eirata uusi tõsiasju. Leviala kvaliteeti puudutavad faktid pärinevad kas riikliku regulaatori või sõltumatu eksperdi mõõtmistulemustest.