Eesti edu tagatiseks peetud madalad maksud peagi enam ei tööta. Paljude riikide kogemus kinnitab, et kvaliteetne tööjõud läheb sinna, kus on kvaliteetne elukeskkond. Investeeringud tulevad omakorda sinna, kus on kvaliteetne tööjõud. Elukeskkonna kvaliteedi lahutamatuks osaks on funktsioneeriv sotsiaal- ja haridussüsteem, infrastruktuur, turvalisus, demokraatia. Nii on see neis riikides, kelle hulka Eesti pürib. Kõrgliigas on nii.
Kõik see maksab ja mitte vähe. Kvaliteetne tööjõud on nõus normaalse elukeskkonna eest ka maksma.
Seepärast tekitavad minus suurt hämmingut osade võimule kippuvate Eesti erakondade majanduspoliitilised seisukohad. Piltlikult öeldes räägitakse sissejuhatuseks pool tundi sellest, kuidas maksud vähenevad ja kõigile ?jääb rohkem kätte? ning seejärel pool tundi sellest, kuidas suurenevad nii toetused, pensionid, kui investeeringud omavalitsustele. Haiglad muutuvad üha kaunimaks ja õpetaja palk tõuseb. Miljardid siia ja miljardid sinna. Silm ka seejuures ei pilgu, kuigi jutu kaks otsa omavahel kohe kuidagi kokku ei sobi. Ja polegi vahet, kas seejuures lubatakse tugevat riiki, paremat tulevikku või kõikide võitu ? ühtviisi valelikud on kõik lubadused. Mida vähem raha, seda nõrgem riik, seda kehvem tulevik ja seda vähem on võitjaid.
Madalate maksude apologeedid Eestis on olnud nagu kommunistid, kes jutlustavad mingist mütoloogilisest edust, mida keegi mitte kunagi ei ole näinud ega näe, aga mille nimel valdav enamik mitte-nii-edukatest peab pidevalt kannatama. Lõputult see protsess jätkuda ei saa, süsteem käriseb õmblustest juba praegu. Ei saada aru, et see, mis võiks ehk põhimõtteliselt toimida maavaradega õnnistatud riigis, ei saa toimida Eestis, kelle ainsaks varanduseks on inimesed ja nende oskused.
Ühes raadiosaates küsis keegi: miks ei julge Eesti poliitikud välja öelda, et arenenud riik eeldab tunduvalt rohkem raha ja seeläbi kõrgemat maksukoormust. Mina olen julgenud seda öelda vähemalt kolmel viimasel aastal ja julgen ka täna. Andes loomulikult aru, et kaval poliitik eelistab valimiste eelõhtul tõsiasjadele roosat udu.
Muidugi võib unistada, et meie saame teisiti, meie puhul kõrgliiga reeglid ei kehti. Me võime unistada, et me neid reegleid muudame. Aga unistuseks see kardetavasti jääb. Hoopis tõenäolisem, et läheb teisiti: koos oma eriala tippudega, koos kvaliteetse tööjõuga, nendega, kelle võimuses on meie elu edasi viia, lahkuvad siit ka tasapisi investeeringud. Ja siis jääb üha vähem ?kätte?, mängi sa maksudega kuidas tahad. Me ei kuku küll kõrgliigast välja, aga me jätame end ilma võimalusest pretendeerida kohale edetabeli eesotsas. Sellest oleks kahju, sest oleks võinud minna ka teisiti.