Äripäeva arvates tuleb tekkinud olukorda arukalt kasutada ja Eesti Energia lõpuks mõistlikeks osadeks jaotada. Riskid, millele viidates on riigifirma juhid hoidunud eriprojekte tavategevusest eraldamast, on ju maandatud. Kui Jordaania projekti investeeringul on kahekohaline tootluse määr, nagu Eesti Energia eelmisel nädalal rõõmustas, on rahavood tagatud ja projekt tuleb iseseisvalt suurepärast toime. Või siis kõrbeb, aga ei tõmba maksumaksjaid kaasa.
Näiteid energiaturu ettearvamatusest ja riskidest ei pea kaugelt otsima. Aastaid Rootsi riigikassat täitnud riigiettevõte Vattenfall AB riskis julgelt Hollandis ja Saksamaal ning kaotas suurelt. 2009. aastal ostis Vattenfall Hollandi konkurendi Nuon Energy NV ning viie aastaga kaotas investeering üle poole oma väärtusest. Ka Saksamaal kõrvetas Vattenfall end sama valusalt tuumaenergia ja pruunsöe projektiga, sest riskianalüüs ei hõlmanud Saksa poliitikute meelemuutust. Kahju oli kümneid miljardeid Rootsi kroone.
Utah’ projekti võimalus Trumpiga
Kurioossel moel võib poliitiline tegur saada päästjaks Eesti Energia plaanile Utah’s põlevkiviõli toota. Nimelt on Ameerika Ühendriikide värske presidendi Donald Trumpi jaoks võlusõna töökohtade loomine USAs ning sellele nupule vajutades, võib Utah’ projekt saada taha riigi huvi ning jää hakkabki liikuma.
ERRi ajakirjanik Anvar Samost on pakkunud, et töökohad, mida Utah’ projekt võiks kohapeal luua, võib avada uksi Trumpi administratsioonis. Samosti ettepanekul on jumet ning ka selle projekti võiks kui järsku tekkinud potentsiaaliga projekti Eesti Energia projektidega tegelevale tütarfirmale anda õnneliku lõpuni toimetada.
Kokkuvõttes: lihtsalt selleks, et elekter tuppa saada, ei peaks tavatarbija selliseid lisariske kandma, mis sõltuvad muu hulgas välismaiste poliitikute suvast. Kui Eesti tahab ära kasutada oma unikaalseid teadmisi põlevkivi kaevandamisest, tuleb teha Eesti Energias riskiinvesteeringuteks eraldi üksus.