„Aktiivne kaitse“: millised on Ukraina ellujäämisplaanid 2024. aastaks

„Ma ei hakka keerutama,“ ütleb Vanja, Ukraina sõdur, kes teenib luureüksuses, mis võitleb Lõuna-Ukrainas Dnepri jõe idakaldal koos merejalaväelastega. „Olukord on närune.“

See põrmustav hinnang järgneb möödunud sügisele, mil Ukraina relvajõud sooritasid mitme kuu vältel hulljulgeid haaranguid vaenlase territooriumile eesmärgiga luua sillapea sügaval Hersoni oblasti lõunaosas. Väed lipsasid pimeduse kattevarjus üle jõe, andes Vene üksustele korralikult säru – see oli üks väheseid helgeid hetki pärast Ukraina kauaoodatud suvise pealetungi läbikukkumist.

Ent üksuse kontroll Krõnkõ küla lähistel paikneva Dnepri sillapea üle hakkab käest libisema. Ukrainlaste positsioonid soisel maastikul ja vaenlase vanades kaevikutes on madalad ja üleujutustele altid või täis Vene võitlejate roiskuvaid laipu. Ka näpistav külm võtab tegutsemishoogu maha ja muudab puhkamise võimatuks.

Ukraina väed kannavad siin suuri kaotusi, kurdab Vanja, kes ei soostu küll sõjasaladusele viidates midagi täpsemat ütlema. Venelastel on tema sõnul iga Ukraina sõduri kohta välja panna vähemalt neli-viis meest.