Eesti - karm maa tööandjale

Kahtlemata on oluline, et Eestis olemasolev inimkapital – noored eriti – on leidnud tee tööturule. Meil ju tööealiste arv üldiselt väheneb – kui senine väljaränne ja iive jätkuvad, oodatakse senise rahvastiku vähenemist keskmiselt 4800 inimese võrra aastas. Eesti peab võimalikult hästi kasutama ära inimesi, kes meil on – see on meil riiklik prioriteet ja nii see peabki olema.

Kuid tööandja poolt vaadates viitavad numbrid karmile tõsiasjale, et Eesti tööjõuturul hakkavad inimesed otsa saama ja konkurents töötajate vahel väheneb.

Ees ootavad aina suuremad raskused heade inimeste leidmisel, surve palkade ja paindlikkuse tõusuks, kogemusteta töötajate lisandumine ja vajadus tulijaid tööpostil välja õpetada. Ettevõtted on suunatud arengule ja kasvule, aga "inimbassein" - enamike ettevõtete jaoks kõige olulisem ressurss - jääb aina pisemaks. Küsimus pole ainult palkades, vaid ka kompetentsis. Mingit suurt palgarallit meil vähemalt veel ei käi, kinnitas Palgainfo Agentuuri juht Kadri Seeder juunis Äripäevas. Ta nentis, et see palgalisa, mis töötavatel inimestel aastal 2014 taskusse jäi, oli köömes - ostujõudu arvesse võttes 27 eurot.

Ent ka Seeder juhtis kolumnis tähelepanu sellele, et Eestis on muutumas tööde struktuur, kus tippspetsialistide osatähtsus kasvab ja lihtsamate tööde hulk väheneb. Piltlikult öeldes peavad ettevõtted küpsetama aina keerulisemaid roogi, samas kui turuletid jäävad aina tühjemaks.Noored ei taha seda ega teist

Teine asi on see kuulus Y-generatsioon. Lühiajalisi tööotsi vahendava idufirma GoWorkaBiti asutaja Kei Karlson väidab (küllap oma reaalsele tööotsijate andmebaasile tuginedes), et üle poole Y-generatsiooni inimestest on öelnud, et nad ei taha kontoris tööd teha ja kindlasti ei taha nad seda teha kella kaheksast viieni.

Juba ainuüksi see tingimus teeb tööandjale töötajate leidmise raskeks, sest seda kultuuri on keeruline enda omaga sobitada.

Kolmandaks on ettevõtjad ennast hingetuks rääkinud tööjõumaksude rindel - ja tegid seda taas kord ka nädalavahetusel arvamusfestivalil. „Kui investor annab mulle 100 000 eurot, siis väärtuse loomiseks jääb mul sellest alles umbes 40 000," rääkis Funderbeami asutaja Kaidi Ruusalepp tööjõumaksudest. "Ettevõtete loomine, väärtuse loomine, inimestesse investeerimine on väga kallis."

Või ehk mäletab lugeja väikeettevõtja Maire Forseli avameelset ülevaadet oma püüdlustest end ausa äriga ära toita - tema maksab ühe 65-eurose padja eest riigile 35 eurot, millest suurem osa läheb tööjõumaksudeks. (Palk muidugi sellele lisaks.)