Odava töö aeg saab läbi

On põhjust arvata, et lõunanaabrid jätkavad oma ärikeskkonna parandamisega ka tulevikus. Mõnes aspektis ollakse Eestist ette mindud, mõnes osas jäädakse endiselt kõvasti maha. Lõunanaabrite ärikeskkonna paranemisest ei tasu paanikasse sattud, sest Eesti ärikeskkond on endiselt nende omast parem, kuid see tuletab meelde, et ärikeskkonnaga tuleb tegeleda pidevalt. See ei tähenda ilmtingimata vajadust suurte muutuste järele, kuid aeg-ajalt võib see vajadus siiski tekkida. Tuleb mõista, et varasematel aegadel tehtud põhimõtteliste valikute muutmine nõuab pikaaegset ettevalmistust, sest ühiskond on olemasolevaga harjunud ja asjad on nö paika loksunud. Liigutades ühte läheb midagi muud paigast ära. Läti ja Leedu ärikeskkonna paranemisse tuleks vaadata positiivselt, sest see loob paremad võimalused tegutseda  Baltikumi-üleselt, seda enam, et lisaks Lätile liitub eurotsooniga ülimalt tõenäoliselt juba järgmisel aastal ka Leedu.

Lätlaste ja leedukate madalamad palgad ei pruugi pikaajalises perspektiivis eeliseks jääda võrreldes Eestiga, sest sealne demograafiline seis on Eesti omast kehvem. Rahvastiku vananemine on oluliselt kiirem, eriti Leedus, väljaränne on olnud suurem ja lahkutud kaugemale, mis tähendab, et tagasitulek on keerulisem kui Soomest Eestisse naasmine. Kui tööjõu pakkumine väheneb, aga nõudlus ei vähene, siis hakkab palgakasv veelgi kiirenema. See seos kehtib kõikjal ning isegi kui see ettevõtjaile ei meeldi, pole normaalses demokraatlikkus ühiskonnas selle katkestamine võimalik – piire kinni ei pane ja kedagi sunniviisiliselt tööle ei aja. Palgatõusuga toimetulekuks tuleb muuta tootmist – mehaniseerida, automatiseerida, muuta tooteid, liikuda tootmisahelas kõrgemale ja lähemale toote tarbijale. Kindlasti ei ole see lihtne, kuid muid lahendusi lihtsalt pole.

Riia on Baltikumi keskus, Leedu on kolmest riigist kõige lähemal Kesk-Euroopale ning otse viimast Venemaaga ühendaval maismaa transpordikoridoril. Need on asukohaeelised, millega Eestil on raske võistelda. Samas tasuks asju vaadelda pisut teistmoodi kui me harjunud oleme. Me oleme kippunud vaatama Tallinna ja Eestit kahel viisil kui Loode-Venemaad Skandinaavia ja Põhja-Saksamaaga ühendava meretee osa ning kui Soome-Rootsi odavat tootmisbaasi. Peaksime aga vaatama Eestit kui piirkonda, mis haarab Soome ja Baltikumi ning, kui Venemaa end täiesti ei sulge, ka Peterburi ümbruse. Eesti peaks nägema end kui ida-lääne, lääne-ida ning põhja-lõuna ja lõuna-põhja ristteel olevat keskust, kus toimub mitmesuguste kaupade lõplik komplekteerimine ja nendega seotud teenuste pakkumine siinse piirkonna tarbijatele.

Selline vaatepunkt peaks aitama kaasa sellele, et Eesti ettevõtted näeksid end olevat lähemal lõpptarbijale, et nad vaataksid oma koduturgu Eestist suuremalt. Niimoodi asju vaadates oleks ehk lihtsam loobuda odavatest töödest, mis vajavad palju töötajaid, ja hakata tegelema oluliselt tulukamate tootmis- ja müügiprotsessi osadega ning osalema parimat kasumit teenivates protsessides.