Samas oleme näinud juba mitut ettevõtlustoetuste auditit. Kas mäletate, et 2010. aastal said ettevõtlustoetused riigikontrollilt hinnangu, et suurt tolku neist Eesti majandusele olnud pole? Siis mäletate ka minister Partsi vastust: riigikontroll oli oma järeldustes pahatahtlik ja sadu näiteid on sellest, kuidas äri on õide puhkenud.
2012. aastal avaldas majandusministeerium ka ise ühe auditi samal teemal ja see oligi hoopis teistsuguste järeldustega. Auditiga tõestas ministeerium, et isegi kui pisiasjades on esinenud vigu, siis nende parandamine on käkitegu.
Uuel ministril oleks mõistlik see parandustöö siiski kaalukamalt ette võtta. Peataolek ja mõned EASiga seotud tooniandvad üksikjuhtumid annavad ilma ühtegi makroanalüüsi teostamata mõista, et mõned asjad on asutuses päris kindlasti viltu läinud. Teisalt pole nende üksikasjalik loetlemine, ebaõnnestunud või tobedate projektide äramärkimine, esmatähtis, sest tegemist võib olla süsteemse veaga.
Milleks üldse toetused? Alustada võiks hoopis küsimusest, milleks ettevõtlustoetust üldse tarvis on. Jah, ma suudan tuvastada mitu kohta, kus turg iseseisvalt pisut tõrkuma hakkab või tagantutsitamist vajab. Kuid teisel pool terendab oht tasakaalutuse tekkeks, kus ette võetakse asju, mis ärile mitte midagi juurde ei anna.
Selle kõrval on ju ka selge, et ükski ettevõte ei tohiks rajada oma äriplaani toetussummade peale, sest äri ise jääb sel juhul teisejärguliseks ja ilmselt ka ajutiseks. Ettevõtlikkuse arendamise asemel arendab see toetussõltuvust. Kui viga on süsteemne ja sellest ei õpita, jäävad igasugustes kasvustrateegiates seatud uhked eesmärgid kättesaamatuks.
Autor: Peep Talimaa, Hannes Sarv