Voldemar Nellis: leidub üks lihtne viis muuta toasoe Eestis odavamaks

Viimase aja soojad ilmad ja pikenevad päevad sisendavad lootust, et edaspidi läheb kõik ainult paremaks. See tähistab ühtlasi lootust, et tänavuse talve astronoomilised küttearved jäävad seljataha ning ärevus kõrgete elektri- ja soojushindade pärast hakkab viimaks hajuma.

Eestis ei ole kaugküttepiirkonnas üle 100eurose megavatt-tunni hinna maksmine enam mingi haruldus. Näiteks Kolgas on praeguseks kinnitatud MWh hinnaks koos käibemaksuga lausa üle 140 euro.

Tarbija ei saa seejuures peaaegu midagi muuta – ja selles peitubki probleemi tuum. Inimene saab küll aknad tihendada, kuid kaugküttesüsteemi ja katlamajade valiku üle ei ole tal mingit sõnaõigust. Nii jääb tal vaid üle loota, et kohalik omavalitsus on teinud tarku otsuseid: valinud piirkonna tarbimisvajadustele vastava tehnoloogia ning rajanud lahendused, mis tagavad nii mõistliku hinna kui ka varustuskindluse.

Olen oma karjääri jooksul näinud, kuidas hanked tehakse võtame-odavaima-printsiibil. Ent odavaim pakkumine ei ole tegelikult kunagi odav.

Teeme lihtsa arvutuse ning võtame aluseks pelletikatlamaja ja keskmise alevi energiavajduse kütteperioodil – umbes 12 000 MWh. Sellisel juhul kulutab 85% efektiivsusega seade ligi 2941 tonni pelletit, 92%lise kasuteguriga katel seevastu vaid 2717 tonni.

See tähendab, et üksnes efektiivsema katlaga on küttevõit aastas ligi 224 tonni, mis tänaste hindadega (u 220 €/t) teeb üle 49 000 euro säästu aastas. Kusjuures see 224 tonni pelletit, mis ebaefektiivse katla tõttu asjatult põletatakse, ei ole ainult inimeste lisakulu, vaid tähendab ka seda, et me põletame igal aastal ilmaasjata ära kuni 2,5 hektarit metsa (olenevalt metsatüübist).