Ardo Reinsalu tehisarujutud. Tarkvara on aina enam nagu ühekordne taskurätt
Tulevik kuulub neile ettevõtetele, kes julgevad kohelda tarkvara nagu pabertaskurätti – väärtuslikuna hetkes, kuid väärtusetuna ajas. Aga me peame tegelema ka äravisatavatest äppidest tekkivate prügimägedega, kirjutab kolumnist Ardo Reinsalu.
“Kui täna tundub vaibkoodimine veel varajaste entusiastide mängumaana, siis on ainult aja küsimus, mil keeruka tarkvaralahenduse loomiseks pole vaja enamat kui ühte hästi sõnastatud prompti,” märgib tehisaru teemade kolumnist Ardo Reinsalu.
Foto: Liis Treimann
Tarkvaraarendus on seni olnud elitaarne privileeg – kättesaadav vaid priskete eelarvetega suurfirmadele. Kui sul oli vaja äppi vaid üheks turunduskampaaniaks või nädalaseks konverentsiks, oli selle arendamine ebamõistlikult kallis ja jäi seetõttu enamasti tegemata. Nüüd aga muudavad tehisaru ja vaibkoodimine (vibe coding) tarkvara millekski, mida me varem ettegi ei kujutanud: ühekordseks kasutusartikliks.
Kes ostab kõike seda tehisaru loodud “head”, kui paljud inimesed kaotavad sellesama tehisaru pärast töö ning majandusest kaob raha, küsib kolumnist Ardo Reinsalu.
Juht ei saa lubada, et tehisaru lihtsalt “juhtub” tema organisatsiooniga. AI-teadlikud juhid suudavad näha ette ja teha õigeid otsuseid, ülejäänud “keedetakse” ära, kirjutab kolumnist Ardo Reinsalu.
Ka meil Eestis tuleb hakata mõtlema, kuidas tehisarutüübid seadusandlikult ja kultuuriliselt töökeskkonda integreerida, kirjutab kolumnist Ardo Reinsalu.
Tööstuses piisab mõnikord kahest puuduolevast töötajast, et tootmine seisma jääks. Just selliste kriitiliste olukordade lahendamisele on Hansavest oma äri ehitanud - 20 aasta jooksul ja väikese, spetsialiseerunud tiimiga. Täna aitab neid selles ka tehisintellekt.