Riigireformi võtmed on koalitsiooni käes

Igapäevatoimetamiste käigus ja pidevas uudistetulvas võib mõnel juba ununeda, miks üldse on riigireformi vaja? On mitmeid tõsiasju, millest tänases Eestis ei saa mööda vaadata. Eesti riigi üldised kulutused avalikule sektorile on OECD andmetel 40,2% – see on taluvuse kriitilisel piiril. Eesti on üle ja kinni reguleeritud, suureneva valitsusaparaadiga ning aina enam riigikesksemaks muutuv. Üha enam räägitakse Eestist kui lapsehoidjariigist. Meie 1,3 miljoni inimesega väikeriik peab ülal kõiki tavapärase riikluse osi: valitsusaparaati, kaitseväge, sisejulgeolekuteenistust, rahvuskeelset haridust ja teadust, tervishoidu ja sotsiaalkaitset, rahvuskultuuri jne. Samas Eesti elanikkond kahaneb ja vananeb ning Euroopa Liidu toetused lähikümnendil vähenevad, hiljem lõpevad sootuks.

Peaaegu ainuke meist endist otseselt sõltuv Eesti arengu ja heaolu kasvu tagamise viis on avaliku võimu moderniseerimine, kulutuste kokkutõmbamine, bürokraatia ja piirangute vähendamine. Seeläbi avame tee meie inimeste suuremale initsiatiivile, enesevastutusele ning ettevõtlikkuse kasvule, luues nii võimalused Eesti inimeste heaolu jätkuvaks suurenemiseks. Arengu mootoriks olev uuenduslikkus on avalikus sektoris ja riigivalitsemises väga oluline. Edukad riigid on olnud avatud muutustele avalikus sektoris. Nad on olnud järjekindlad oma riikluse arendamisel, julgedes olla vajadusel ka ebapopulaarsed.

Eesti riiklus on tublilt toiminud ning selle aluseks olev põhiseadus on Eestit hästi teeninud. Samas on ekslik arvata, et praegu veel toimiv on täies ulatuses sobiv ka tulevikus. Riigiõiguslikust vaatepunktist oli 25 aastat tagasi selge taotlus nõukogulikust süsteemist eemaldumine. See on meil praeguseks tehtud. Nüüd on edasise arengu kindlustamiseks vaja viia avaliku võimu organisatsioon ja riigihaldus järgmisele tasemele. Seda kõike saab ja peab tegema täna toimiva ja töötava põhiseaduse alusel.

Praegu võib täheldada riigivõimude – seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu − tasakaalustamatust, mis väljendub täitevvõimu ülepaisutatuses nii ressurssides kui ka mehitatuses ning seadusandliku ja kohtuvõimu alavarustatuses. Viimaste kümnendite areng on viinud meid täitevvõimu domineerimise suunas, mis ei ole Eesti põhiseaduse mõte. Ressursside ja pädevuste liigne koondumine täitevvõimu kätte on küsitavas kooskõlas parlamentaarse demokraatia, võimude lahususe ja tasakaalu ning vastastikuse kontrolli ja demokraatliku õigusriikluse põhimõttega. Pikemas perspektiivis võib see ohustada põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas demokraatlikku õigusriiklust ja rahvuslikke huve. Kaasnähtusena on maad võtnud ülereguleeritus koos bürokraatia, avaliku sektori vohamise ja ülemäärase administreerimisega.

Viimase aasta jooksul on sihtasutuse eestvedamisel toimunud riigireformi teemal kümneid ja kümneid arutelusid ning kohtumisi. Ka meedia on seda teemat pretsedenditult palju kajastanud. Pingsa töö tulemusena valminud riigireformi kontseptsiooni andsime eelmise aasta 21. novembril riigikogus kõikidel erakondadele üle. Kolm kuud hiljem, 21. veebruaril, toimus erakondade poolt riigireformi ühismemorandumi allakirjutamine. Vast kõige olulisemaks riigireformi puudutavaks saavutuseks ja kokkuleppeks võib pidada selle ühismemorandumi sisu üksühest kajastamist uue valitsuse koalitsioonilepingus. Uus valitsus leppis kokku, et riigireform seatakse aastatel 2019–2023 üheks Eesti poliitilistest prioriteetidest. Samuti nimetati riigireformi elluviimise eest vastutavaks valitsuse liikmeks riigihalduse minister. Loodame, et ettevalmistamisel olevates riigikogu otsus(te)s ja valitsuse tegevuskavas pannakse paika riigireformi mõiste ja sisu ning etappide tähtajad.

Riigiuuendus ei ole lihtsalt optimeerimisülesanne. Avaliku võimu tööd tuleb tõhusamalt korraldada kogu aeg niikuinii. Tegelikult tuleb tunnustada valitsusi, kes on viimastel aastatel samm-sammult riiki reforminud. Ellu on viidud haldusreformi esimene etapp ehk omavalitsuste ühendamine. Samuti tehti kannapööre regionaalhalduses ja suleti maavalitsused. Ka on valitsus tegelenud bürokraatia vähendamisega, riigipalgaliste ametikohtade vähendamisega ja Tallinnast väljaviimisega ning riigimajade loomisega maakonnakeskustes.